Öise eluviisiga närilised kõrgmäestikust

Tšintšiljad on väikesed suurte kõrvade ja koheva sabaga närilised, kes meenutavad välimuselt pisut jänest ja oravat. Nende suured silmad ja kõrvad viitavad öisele eluviisile, suured tagajalad hüppavale liikumisviisile. Tšintšiljad on sotsiaalsed loomad, minevikus võis looduses tihti kohata isegi 100-pealisi tšintšiljade kolooniaid.

Tšintšiljade looduslik elukeskkond on umbes 3000-5000 meetri kõrgusel Andide mäestikus Lõuna-Ameerikas. Nad elavad looduses umbes 10-aastaseks ja koduloomadena 15-20-aastaseks. Looduses on olnud pikka aega probleemiks elupaikade hävimine ja küttimine, mistõttu tšintšiljad on ohustatud liigina looduskaitse all.

Kuna nende väikeste olevuste karv on väga pehme ja karusnahana hinnatud, peavad paljud tšintšiljad veetma piinarikka elu karusloomakasvanduse kitsas puuris. Kuigi tšintšiljade heaolu on vähe uuritud, on mitmed probleemid siiski tuvastatud ja on selge, et karusloomafarmide tingimustes ei tagata neile sobivaid elutingimusi.

Piirav ja julm elukeskkond

Tšintšiljad elavad karusloomafarmides umbes 0,2 ruutmeetri suurustes traatpuurides, mida hoitakse tihti üksteise peal. Tšintšiljad on äärmiselt sotsiaalsed loomad ning eraldatus on nende jaoks raske. Kuna puurid on väga madalad, ei saa tšintšiljad neis hüpata ehk loomuomaselt käituda. Hüpates löövad nad pea vastu madalat puurilage ja vigastavad end pidevalt.

Sellega puuridest tulenevad probleemid paraku ei lõpe. Puuridel on traatpõrand, millel kõndimine on tšintšiljade pehmetele käppadele äärmiselt valus ja võib neid vigastada. Traatpuuris puudub ka võimalus pesa ehitamiseks, kuhu loomad saaksid vajadusel varjuda, ja nad ei saa enda puhastamiseks olulisi liivavanne võtta.

Eriti kehv on emaste tšintšiljade olukord. Nad peavad kandma suurt plastikust kaelavõru, et nad ei pääseks teistesse puuridesse, kui need on parasjagu paaritumise eesmärgil avatud - ühel isasel on ligipääs mitme emase juurde. Neid sunnitakse elama polügaamselt, kuigi nad elavad looduses monogaamselt. Kui tšintšiljad sünnivad, eraldatakse nad emast juba umbes 60-päevaselt.

Plastikust kaelavõrud emaste tšintšiljade jaoks
MTÜ Nähtamatud Loomad

Tšintšiljade kannatusterohke elu ei saa otsa vähem piinarikkalt. Nahaloomad hukatakse 8-kuuselt, tavapäraselt mürgisüsti või kaelamurdmise teel. Need meetodid tekitavad loomadele nende viimastel hetkedel tohutut valu ja surm ei saabu alati koheselt, rääkimata sellest, et mõnikord puudub töötajal korralik väljaõpe.

Suletusest tekivad käitumishäired

Kuna tšintšiljad on öise eluviisiga ja farmides tegeletakse nendega põhiliselt päevasel ajal, võivad paljud heaoluprobleemid märkamata jääda. Siiski on tehtud kindlaks mitmed otsese eesmärgita korratavad käitumismallid, mis viitavad võimaluse puudumisele loomuomaselt käituda ning piiravates tingimustes elamisest põhjustatud hirmule, stressile ja frustratsioonile.

Üks käitumishäire, mida tšintšiljadel karusloomafarmides tihti esineb, on karvade närimine - loomad närivad paiguti ära oma karvkatte alakeha piirkonnas. Tegu on ühega vähestest käitumishäiretest, mida on rohkem uuritud, kuna see mõjutab otseselt loomade pealt saadavat majanduslikku kasumit. Samuti saab selle tulemusi loomade peal, seega ka päevasel ajal näha.

Veel esineb puurivõrede närimist, puuri kraapimist esikäppadega ja tagurpidi hüppamist. Viimane tähendab, et loom tõukab end tagajalgadega põrandalt üles vastu seina või lage ja hüppab siis pea ees alla, nii et esikäpad maanduvad kõigepealt. Tagurpidi hüppamist, puurivõrede närimist ja puuri kraapimist on seostatud katsega puurist põgeneda.

Terviseprobleemid ja haigused

Tšintšiljadel on tuvastatud farmides paljunemishäireid ja võrdlemisi kõrge poegade suremus. Oletatav monogaamsus tšintšiljade hulgas võib tähendada, et iga emane ja isane ei sobitu omavahel hästi. Samuti arvatakse, et pojad ei saa pärast imetamise lõppu granuleeritud toidust ja heinast piisavalt toitaineid. Ühe probleemina nähakse, et tšintšiljadel ei lasta süüa toitaineterikast platsentat, kuna see võib puuri traatpõrandast läbi kukkuda.

Karusloomafarmides esineb tšintšiljadel tihti kõhulahtisust ning surma põhjuseks on sagedasti seedetrakti haigused. Kõhulahtisust põhjustab heinas leiduv bakter Pseudomonas aeruginosa. Kuigi terved tšintšiljad on sellele bakterile immuunsed, on karusloomafarmides elavad isendid tihti kehva toitumise tõttu nõrgestatud immuunsüsteemiga. Lisaks võib kõhulahtisust põhjustada parasiit Giardia intestinalis.

Tšintšilja puuris
MTÜ Nähtamatud Loomad

Suureks probleemiks on maosoolepõletik, mille tekkimist soodustavad stress, kehv hügieen, vitamiinipuudus, kõdunev toit, räpane vesi ja kemikaalid toidus. Samuti esineb tšintšiljadel listerioosi, hemorraagilist septitseemiat, seenhaigust, puhitust, rinnapõletikku ja emakapõletikku. Mõnikord toimub alatoituvuse ning vitamiini- ja kaltsiumipuuduse tulemusena hammaste ebaloomulik areng ning loomad ei saa enam korralikult süüa.

MTÜ Nähtamatud Loomad päästab novembris 100 tšintšiljat ühest uksi sulgevast karusloomafarmist, säästes need loomad hukkamisest ja karusnahaks saamisest. Kõigile loomadele on juba kodu leitud. Et ükski loom ei peaks maha jääma, on kõigil võimalik annetusega toetada loomade väljaostmise, kütuse, veterinaari, ravimite ja muude päästeoperatsiooni kulutuste eest tasumist. Annetada saab siin: https://nahtamatudloomad.ee/toeta.