Laura sotsialiseeris oma magistritöö raames kolme punarebasekutsikat Norra loomapargis. Tegu oli kahest eri pesakonnast pärit karusloomafarmist soetatud rebastega: punakarvaline rebaseplika Tuli, tema hõbeda kasukaga vennas Johnny ning nende metsikut tüüpi punase karvaga "kasuvend" Franklin.

Rebased ei sobi karusloomafarmi

Eesti karusloomafarmides on rebastele nõutav tagada 0,8-2 m2 põrandapinnaga ning 70 cm kõrgune puur. Puuride puhastamise lihtsustamiseks on need tehtud traadist. Pidev traatpõrandal käimine aga kahjustab rebaste käppi ja viib nende jalgade deformeerumiseni.

Rebaste käpa all asuvad padjakesed, just nagu koertel ja kassidel, mis muutuvad pidevalt traatpõrandal tammumisest hellaks. Seetõttu on loomal valus oma jalgadele toetuda ja niigi pisikeses puuris kõndida.

Õnneks läks loomaparki võetud rebasekutsikatel tunduvalt paremini - nende valduseks sai üle 1000 ruutmeetrine looduslik aedik. "Kuna tegu oli Norraga, siis oli võimalik see, et aedik oli mitmetasapinnaline - Norra maastik on ju kaunis mägine," täpsustas Kiiroja. Loomapargi külastajad pääsesid aedikut läbi aia vaatlema kõige madalamal tasandil. Rebased said aga valida, kas soovisid tulla aediku alumisse otsa külastajate juurde, olla aediku keskmisel tasandil kivisel platool või siis ronida kõige üles väiksesse metsatukka. Enamasti tulid rebased küll hea meelega uurima, kes neid külastavad, aga on väga oluline, et rebastel oli valikuvõimalus ka toimuvat eemalt, varjulisest kohast ja endale sobivalt distantsilt jälgida.

Loomapargi aedikus oli palju puid ja taimestikku, mis pakkusid varjevõimalusi, juhul kui rebased soovisid peidus olla. Lisaks oli seal kive, mille otsa ronides oli hea päikest nautida. Rebased said ise valida, kus nad olla tahtsid. Aediku põhi oli naturaalne, pakkudes loomadele üliolulist võimalust nuuskida, kraapida ja kaevata. Rebased on väga osavad urukaevajad. Juba väikeste kutsikatena kaevasid Johnny, Franklin ja Tuli endale nii sügavaid urge, et nad mahtusid sinna kõik kolmekesti koos. "Nad kadusid maa alla nii, et isegi sabaotsasid polnud näha - ainult rebastele omast lõbusat kekutamist oli kuulda," kirjeldab Laura.

Üksnes sotsialiseerimine ei korvaks karusloomafarmide teisi probleeme

Sotsialiseerimine inimhirmu vähendamise eesmärgil on vangistuses elavate rebaste jaoks oluline, sest metsloomadena on rebased inimkartlikud. Selleks, et rebased end asutuse külastajate ja töötajate juuresolekul hästi tunneks ja nende stressitase võimalikult madal oleks, peavad loomapargi töötajad rebastega esimestel elukuudel sisuliselt 24/7 koos elama. "Meie olime nendega terved päevad koos esimesed neli elukuud. Esimesed kaks ja pool kuud tähendas see ka öösiti rebaste juures olemist. Teatud ajani ka öösiti ärkamist, et rebasepoegi lutipudeliga toita," kirjeldab Kiiroja, kuivõrd ajamahukas sotsialiseerimine on.

Punarebane Eesti karusloomafarmis
Foto: MTÜ Nähtamatud Loomad

Loomapargis oli hädavajalik tagada sotsialiseerimise ajal rebasekutsikatele rohkelt positiivseid kogemusi kõikide erinevate "inimtüüpidega", kellega nad oma tulevases elus võivad kokku puutuda - kübaraga daamidest kilkavate laste ja vihmavarjudega härrasmeesteni. Karusloomafarmides võiks ideaalis samuti sotsialiseerida loomi erinevate inimtüüpidega, kellega nad asutuses kokku võivad puutuda - naised, mehed, noored, vanad, habemega härrasmehed, prillikandjad, veterinaarid, talitajad, ülemused. See tagaks selle, et rebane poleks mitte ainult talitajaga harjunud, vaid ei läheks ka veterinaari või asutuse juhi külastusest paanikasse. Sellisel tasandil sotsialiseerimine on karusloomafarmide kontekstis aga täielik utoopia - kui juba kolme rebasekutsika puhul tähendas see nelja kuud intensiivset tööd, siis olukorras, kus rebaseid peetakse tuhandetesse küündivates arvudes, poleks see ei ajaliselt ega ka majanduslikult võimalik.

"Ma ei näe sotsialiseerimist karusloomafarmi põhilise murekohana. Isegi kui teatud määral õnnestub karusloomafarmis peetavaid rebaseid sotsialiseerida, nii et rebane on näiteks talitajaga sõbraks saanud ja tal on hea meel seda inimest näha, siis see ei leevenda mingilgi moel muid vajaka jäävaid aspekte," rõhutab Kiiroja. Näiteks seda, et see rebane peab kogu ülejäänud osa päevast elama ülikitsas traatpuuris, mis tekitab talle vigastusi. Ega ka seda, et ta peab olema ninapidi koos tuhandete teiste rebastega, et ta ei saa urge kaevata, naturaalsel pinnal lõhnu nuuskida ja lõhnamärgiseid jätta, et tal ei ole elus mitte midagi uudistada ning et ta toit on üksnes pudrulaadne ollus, mitte aga toit, mida rebane saaks sikutada ja järada, et kiskjana oma lihaseid ja lõualuid treenida. Üksnes sotsialiseerimine ei korvaks teisi hoopis karjuvamaid probleeme, mis karusloomafarmides esinevad.

Hõberebased on sõbralikumad kui punased

Huvitava tähelepanekuna räägib Kiiroja ka rebaste individuaalsetest erinevustest. Nimelt on mõnd tüüpi rebased inimsõbralikumad kui teised ning see on tugevalt seotud looma välimuse ja karvkatte värvusega. Mida erinevam on kasuka karva värv metsikust punasest, seda sõbralikum on ta inimese suhtes ja seda lihtsam on teda sotsialiseerida. "Beljajevi töödest näeme, et nemad aretasid rebaseid sõbralikkuse järgi ja hakkasid tekkima erinevad kasukatüübid, rullis sabad ja lontis kõrvad," täpsustab Kiiroja.

Nii kirjeldab zoosemiootik ka seda, kuivõrd erinevad olid karusloomafarmi samast pesakonnast pärit rebasekutsikad - punasekarvaline Tuli ning mustja karvaga rebane Johnny, kelle kasukasse vanuse lisandudes üha enam hõbedasi triipe tekkis. Kõige keerulisem oligi sotsialiseerida Tulit, kes oli kergelt ehmuv ja umbusklik. Seejuures aga tema vend, hõberebane Johnny nautis inimestega suhtlemist täiel määral, hüpates külastajatele turjale või lunides talitajalt sügamismaratone. See erinevus näitlikustab taaskord, kuivõrd keerukas võib olla toimetulek karusloomafarmides elavatel rebastel, sest sealsetes tingimustes ei ole nende individuaalsete erinevuste ja vajadustega arvestamine mõeldav.

Karusloomafarmis ei ole midagi looduslikku

Rebased on oma olemuselt solitaarsed loomad, mis aga ei tähenda, et neile meeldiks täielik isoleeritus. Vabas looduses elavad rebased enamasti üksi, paarilisega koos elatakse poegade kasvatamise perioodil. See on aga sootuks erinev karusloomafarmis, kus ühes puuriderodus peetakse sadu, kui mitte isegi tuhandeid rebaseid. Enamasti paigutatakse rebased puuridesse üksinda. Sellegi poolest näeb rebane teisi liigikaaslaseid kõrvalpuurides, ta tunneb nende lõhna, kuuleb nende häält. Sel rebasel ei ole võimalik mitte kuskile eralduda ega peituda, saamaks vaikust ja rahu.

Eesti karusloomafarm
Foto: MTÜ Nähtamatud Loomad

"Kujutan ette, et sarnaselt võiks end tunda kuskil Vilsandi saarel metsade vahel üles kasvanud inimene, kui viia ta Pekingi südalinna ja jättagi sinna keset tänavat, näiteks ülekäigurajale. Ja ta peab seal olema, ta ei saa sealt ära minna - massiliselt inimesi konstantselt mööda sagimas, kõikjal ainult vilkuvad reklaamid, autod, müra," kirjeldab Kiiroja, kuidas võib end tunda karusloomafarmis elav rebane. See ei ole liialdatud võrdlus, sest nii nagu Pekingi kesklinn on tehislik keskkond inimese jaoks, kes ei ole suurlinnameluga harjunud, on tehislik ka rebase jaoks karusloomafarmi puuris olemine. Rebane ei ole evolutsiooniliselt kohastunud karusloomafarmis elama. Karusloomafarmis ei ole midagi looduslikku või loomulikku.

Tingimused farmis ei ole elamisväärsed

Karusloomafarmide puhul on raske rääkida isegi rebaste jaoks elamisväärsetest tingimustest. Tõesti, rebased on ju nendes puurides kuidagi elus, neil on peavari, nende järelt koristatakse ja neile antakse ette pudrutaolist lobi. Kas see on aga kõik, mida eluks vaja? Rebastel ei ole võimalust isegi korralikult liikuda, joosta, peituda, uudistada, rääkimata kaevamisest, rebaste kombest oma toitu halvemateks päevadeks maha matta või võimalusest süüa oma liigile sobivat toitu, mida saaks järada või sikutada. Rääkimata sellest, et karusloomafarmi rebase elu juurde kuuluvad sageli ebasobivast keskkonnast tingitud tõsised vigastused ja sügavalt juurdunud stereotüüpkäitumised.

"Mitte ükski loom, olenemata sellest, kas tegu on kodustatud liigiga või metsloomaga, ei peaks sellistes tingimustes elama," rõhutab Kiiroja. "Kas keegi paneks oma koera sellistesse tingimustesse elama? Mitte ükski loom ei sobi sellistesse tingimustesse," võtab Kiiroja konkreetselt kokku.

Sel sügisel on Riigikogu arutlemas karusloomafarmide keelustamise küsimust. Eelnõu on praeguseks läbinud juba esimese lugemise. Loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad kutsub Riigikogu liikmeid üles keelustama karusloomafarmide tegevus Eestis.

Samuti viib loomakaitseorganisatsioon Nähtamatud Loomad läbi kampaaniat, mille raames kutsutakse inimesi üles näitama toetust karusloomakasvatuse keelustamisele Eestis. Loe kampaania kohta lähemalt: https://nahtamatudloomad.ee/karusloomafarmid-ajalukku