Kristi Grünbergi perre saabus kutsikas Bruno, ametliku nimega Golden Jaagram Truman 2019. aasta suvel kaheksanädalasena. „Ta oli algusest peale veidi laisk ja omamoodi, aga arvasime, et ta ongi selline rahulik - kasvataja ju kinnitas, et temaga on kõik korras. Tagantjärele mõtlen, et ohutuli oleks kohe pidanud põlema hakkama: kui tutvustasime teda Facebooki kuldsete retriiverite grupis, saabus mulle postkasti mitu kirja, milles kirjutati, et kutsika peakuju on isemoodi ja soovitati arstile pöörduda," alustab naine kurva lõpuga lugu. Järgmise postituse peale järgnes veel aktiivsem tagasiside, mille käigus tekkis diskussioon, kas koer on üldse puhtatõuline. Selle postituse palus koera kasvataja Anneli Raidsalu eemaldada, kuna see olevat tema mainele halb.

Bruno
Kristi Grünberg

Algusest peale olid Brunot kimbutanud ka allergia ja silmaprobleemid: kasvataja soovitatud toit talle ei sobinud, probleemid süvenesid pidevalt. Külmade ilmade saabudes hakkas kutsikas ka lonkama, temaga käidi mitmes kliinikus ja pärast puugirohu manustamist tekkisid loomal ootamatult krambihood, mis kordusid iga kümne päeva tagant. Kasvatajaga ühendust võtmise järel arvas too, et tegu on puugivaktsiini mõjudega ja soovitas loomaarstiga nõu pidada. Vahepeal tekkinud eriolukorra tõttu lükkas pere arstile pöördumist edasi, kuni ühe kogemata alla neelatud mänguasja tõttu tuli see siiski ette võtta.

Loomaarst: vigasena elamist koer ei naudi

Põhjalikul ülevaatusel selguski, et koeral on rida terviseprobleeme: kõver peakuju, idiopaatiline epilepsia, peitmunand, südamekahinad ja küünarliigese düsplaasia. Nii uuringud kui ravi kujunesid väga kulukateks. „Viska google'isse kõik need haigused - ja enamjaolt selgub, et tegemist on pärilikkusega. Tõsi, on muidugi ka erandeid, kuid tänu minu Facebooki postitusele on avalikuks tulnud, et samast kennelist on tulnud palju haigeid koeri, kelle vigu kasvataja ei tunnista," on Kristi veendunud. Ta rõhutab, et ka Bruno puhul oli algselt juttu olnud tervest koerast, ent hiljem on kasvataja väitnud, et teavitas teda kohe koera arengupeetusest.

Pärast nõupidamist loomaarstiga leiti ühiselt, et Bruno elu tuleb lõpetada. Veterinaari hinnang oli, et niisugust elu koer ei naudi. „Meie pidime matma oma pereliikme, aga kasvatajal on null vastustust - temale on oluline ainult maine!" on Kristi löödud.

Bruno pere lastega
Kristi Grünberg

Seepeale alustas ta lõputut protsessimist kenneli omaniku Anneli Raidsaluga, kelle väitel Bruno munand oli loovutamise hetkeks laskunud. Delfi Lemmiklooma portaali käsutuses on Grünbergi ja Raidsalu kirjavahetus alates kutsika ostmise kokku leppimisest. Sellest nähtub, et alguses on kasvataja kutsika kohandamisel igati nõuga abiks olnud. Hiljem võtab kirjavahetus aga konfliktse ja isikliku vormi, milles vastastikku teineteist süüdistatakse - seda iseäranis pärast seda, kui Grünberg Bruno terviseprobleemid sotsiaalmeedias avalikuks tegi. Raidsalu saadab Delfile hulga dokumente, milles tõestab oma aretuskoerte vastavust standarditele ja eeskujulikus korras tervist.

Koer haiseb nagu vana sokk

Samast kennelist Golden Jaagram ostis omale kuldse retriiveri kutsika ka Kristi Trei-Mesilov, kelle koeral ilmnes koju tuues ravimatu nahahaigus ihtüoos. „Koer sügab end kogu aeg ja haiseb nagu vana sokk, kolm korda päevas koristan põrandat, mis oleks nagu lumetükke täis," kirjeldab naine haiguse nähtusid.

Loomaarstide sõnul ei saa ihtüoosi ravida, võimalik on vaid sümptome leevendada - sellele kulub 160 eurot kuus. „Kasvataja ainult hämas kogu aeg, mingit abi ei osutanud, hiljem muutus labaseks ja agressiivseks, ähvardas advokaat Robert Sarvega," räägib praeguseks nelja ja poole aastase Freddy omanik. Kolm pesakonda aastas ei ole normaalne. Mina ei soovi temalt midagi muud, kui et see vabrik saaks lõpu," nendib ta.

Kaks samast kennelist kutsika soetanud naist soovivad ajakirjandusega rääkides anonüümseks jääda: protsessimine kasvatajaga on osutunud kurnavaks, tihti ähvardatakse neid juriidikaga.

Bruno
Kristi Grünberg

Angela (nimi muudetud) jutustab oma koerast, kelle ta ostis kennelist pärast seda, kui too oli eelmise omaniku poolt tagasi toodud ja kes jäi tema juurde vaid lühikeseks ajaks enne, kui ta viimaks Soome edasi müüdi. Seal peeti vajalikuks ta eutaneerida. Koeral oli peitmunand, mille kohta loomaarst märkis, et see võib olla pärilik viga.

„Minu juures oli ta paar nädalat. Kõht oli lahti, ei söönud midagi. Eelmise omaniku poolt oli ta ülekäte lastud, agressiivne ja ründav. Olin sel ajal riskirase ja väikese lapse ema ega saanud temaga hakkama. Koer oli ka suurem kui tõustandard ette näeb," väidab ta. Lisaks suurusele esines tema sõnul muidki puuduseid välimikus: koeral olid hambumusevead ja liiga lokkis karv.

Kuna Angela suure ja raske koeraga toime ei tulnud, müüs ta tolle pärast hammustada saamist Soome ja selles osas tuli kasvataja talle appi. Uus omanik teatas hiljem, et on looma tervisehädade tõttu eutaneerida lasknud. Koeral oli väidetavalt neerupuudulikkus. „Minuga oli Anneli Raudsalu viisakas, kuid valetas ja varjas pidevalt. Olen kindel, et ta ei tegele koerte aretamisega mitte armastuse vaid raha pärast," lausub Angela

Puusadefekt võib lühendada eluiga

Mariann (nimi muudetud) tõdeb, et tema praeguseks nelja-aastane koer on niigi palju kannatanud ja pere ei soovi pidevalt kaasas kanda rõhuvat tunnet, mis haigusega paratamatult seostub, sestap ei soovi ta enda ja koera nime artiklis avaldada lasta. „See teema on meie peret juba liiga kaua rõhunud ja võibolla koer ei elagi nii kaua kui teised sama tõugu terved koerad," tunnistab naine, kelle koer on samuti pärit Golden Jaagrami kennelist.

Raske puusadüsplaasia avastati tema kutsikal, kui too oli pooleaastane. Pikemaid jalutuskäike polnud temaga varsti enam võimalik teha: koer suutis kõndida vaid 10-15 minutit. Liigestest tehtud röntgenipilti silmitsedes puhkes perenaine lihtsalt nutma. Arst teatas, et viga on sünnipärane, ent väga noore kutsika puhul on seda võimatu tuvastada. Mida suuremaks koer kasvas, seda koormavamaks tervisehäda muutus. Ühe variandina tuli kõne alla ka koera eutaneerimine, ent sellest Mariann loobus ja otsustas ravi kasuks, mille maksumuseks kujunes 3000 eurot. Kui esimese puusaliigese operatsiooni maksis naine ise, siis teise jaoks saadi raha kokku heategevuse abiga. Koer on saanud ka taastusravi ning praegu välisel vaatlusel puusaliigeste anomaaliat enam ei märkagi, kuid seda, et tervisehäda võib mõjutada tema eluiga, on kinnitanud ka veterinaarid.

Bruno
Kristi Grünberg

Kenneli Golden Jaagram omanik Anneli Raidsalu leiab, et pretensioonide näol on tegemist temavastase kiusuga ja tõuühingu katsega hoida kuldsete retriiverite müügihinda kõrgemal kui tema koerte oma. „Tore, et Delfi lemmiklooma rubriiki huvitab EKL registreeritud umbes 4500-st toimetavast kennelist ühe kuldseid retriivereid kasvatava kenneli Golden Jaagrami tegevus niivõrd, et meie neljast või viiest kutsikast, mis ei moodusta sündinud kutsikatest ka mitte 0,1 protsenti, iga terviseveaga sündinud looma kohta on vaja ülevaadet. Kogu selle kirja sisu on tingitud paarist juhtumist, mil Eestimaa Loomakaitse Liit proovis oma väljaminekute katteks hoolimatute loomaomanike tegevuse (õigemini tegevusetuse) tõttu hätta sattunud ja abi vajavatele koertele kulunud summade ulatuses nõuda loomaomanike asemel raha konkreetsete loomade kasvatajalt," teatab ta ja toonitab, et kuna kõikide viidatud koerte puhul on võlaõigusseaduse §92 lg 2 alusel omand koos õiguse ja vastutusega üle läinud omandajale, siis vastutab omanik oma looma eest. „Kõigile looma omandanuile on lepingus punkt, et murede korral tuleb pöörduda kasvataja poole ja ühelgi juhul seda polnud tehtud," kinnitab ta.

Kasvataja: omanikud ei järginud pidamistingimusi

Kennel Golden Jaagram ei nõustu Raidsalu sõnul sellise koerahuvilistele kunstlikult loodud hinna taseme hoidmisega ega kavatse alluda tõuühingu diktatuurile - tema on müünud kutsikaid keskmiselt 800-eurose hinnaga ja petkoeri kodukoerteks hinnavahemikus 350-550 eurot. „Viimaste puhul on alati aretuse keelu nõue. Tervisevea ilmnemisel on nõutav kenneli informeerimine koos adekvaatse arstitõendiga, kutsika tagastamine ja siis edasine kokkulepe: kas raha tagasi või uus kutsikas järgmisest pesakonnast," täpsustab ta. „Kennel Golden Jaagrami omanikele ei ole kenneltegevus elatusallikaks."

Ta lisab, et seitsme aasta jooksul on tema kennelis sündinud 159 kutsikat, mis teeb aastas keskmiselt 22,7 koera ja kui neist üks või kaks saavad omaniku hooletuse tõttu mõne tervisevea, saab seda pidada normaalseks. Teda hämmastab ka mitme aasta taguste juhtumite üles kaevamine, mis viitab tema hinnangul lihtsalt negatiivsete nüansside otsimisele. „Kodanik püüab kõikvõimalikest ajalehtedest- ajakirjadest saada oma looma hukkamisele õigustust.," hindab ta Bruno omaniku otsust pöörduda ajakirjanduse poole. Bruno küsiti Raidsalu sõnul kodukoeraks, mistõttu tema müügihind oli madalam, samas ei hoolitsetud koera eest edaspidi nõuetekohaselt. „Selgus, et seda 22-28 kilost koera ei viidud süles 6-8 korda ööpäevas õue, vaid lasti trepist käia. Samuti koormati looma liigselt õues viibimisega, kusjuures hoidjaks olid eelkooliealised lapsed. Ka korteris oli koeral vähemalt esimesel nädalal võimalik varjuda vaid toa nurka tolmuimeja taha, kus ka siis lapsed ei andnud talle vajalikku 19-tunnist puhkeaega," loetleb ta uue omaniku väidetavaid vigu.

Ta viitab oma vastuses ka puusade düsplaasiaga ravile sattunud koera juhtumile ning leiab, et tolle omaniku toonane blogi tõi talle põhjendamatut ja ebasoovitavat tähelepanu. „Kuuekuusele kutsikale puusaoperatsiooni teostanud arsti kohta oleks tollal tulnud kohe pöörduda VTA-sse arstieetika rikkumise kohta. Paraku oli siis ja on ka praegu meie prioriteediks kasvatada korralikke pesakondi headelt vanematelt ja tegeleda oma koertega, mitte väidelda teemal, mis ei too muutusi ja on koera seisukohast mõttetud, " sõnab ta. „Veterinaarile on see lõikus tulus, umbes 1200 eurot, aga kutsika suhtes, kelle liikmed, lihased ja sidemekinnitused arenevad välja alles 18. elukuuks, oleks olnud vajalik omanikule selgeks teha, et sellises vanuses kutsikat ei koormata liigse liikumisega ega lubata külmade ilmadega tundide viisi õues olla."

Põhjus rängaks diagnoosiks ja pärilikkuse faktori kahtlustamiseks on tema väitel looma valesti asetamine röntgenilauale. „Selliste puusaliigestega koer oleks pidanud lonkama juba esimese eluaasta lõpuks, aga tema ema võistleb veel tänavusel aastalgi kolm korda rahvusvahelistel näitustel auhinnalisele kohale 20 -30 koera konkurentsis."

Bruno
Kristi Grünberg

Soome edasi müüdud koera juhtumi selgituseks ütleb ta, et kahjuks ei tulnud omanik koeraga toime, sest see olla kuri olnud tema lapse vastu. Koera müüs ta edasi Soome, kus loom sai suurepäraselt hakkama pere lapsega, aga teda ei taibatud ka siis kastreerida. „Sisse kasvanud munand tekitas põiepõletiku, mis arenes edasi neeru ja siis otsustati ta Soomes nagu enamik Eestist tulnud koeri kohe eutaneerida. Asja huvitavamaks tegemiseks arvati heaks tekitada nii-nimetatud neeruprobleem, et saada kasvatajalt tagasi 350 eurot. "

Ihtüoosi põdeva Freddy kohta kinnitab ta, et keegi koera vanematest ega nende teistest pesakondadest ei ole nahahaigust põdenud. Talle ei ole esitatud ka ühtki arstlikku tõendit haiguse kohta. „Dokumendi laekumisel teeksime nii kutsikale kui vanemale testi, saadaksime laborisse ja saaksime teha kindlaks, kas haigus on keskkonnatekkeline või geneetiliselt päranduv," põhjendab ta. „Kasvatajana teen endast kõik oleneva, et loomad on mu kodus hoitud, nad on terved ja toidetud. Igal ajal võib minu kennelisse tulla Eesti Kennelliidu komisjon kontrollima koerte ja kasvandike tingimusi. Kasvatajad ei saa kätt ette panna, kui keegi on otsustanud ühiskonnas omale koha leidmiseks kasutada kõikvõimalikke meetodeid, omamata mingisugustki empaatiat ja kaastunnet „päästmise" nimel solgutatava looma enesetunde suhtes."

Kennelliit soovitab taustatööd teha

Eesti Kennelliit möönab, et pretensioonid Golden Jaagrami kenneli kohta on jõudnud ka nendeni ning kasvataja on omapoolsed selgitused andnud.

„Eesti Kennelliidu toimimise printsiibiks on, et kõik kasvatajad teevad aretusega seotud otsuseid oma parima teadmise ja kavatsusega. Ühegi kasvataja eesmärgiks ei ole saada haigeid kutsikaid," kommenteerib liidu sekretär Ülle Frey. „Kasvatajad panustavad läbi erinevate tegevuste tugevate ja tervete pesakondade saamiseks. Seal hulgas tehakse koertele erinevaid terviseuuringuid ning käiakse koerte välimusele hinnangu saamiseks koertenäitustel. Samas ei saa mitte kuidagi kindel olla, et kõik kutsikad sünnivad tervetena või et neil mitte kunagi ei ilmne mõni terviseprobleem. Ka koerad on osa loodusest, kus tervisegarantiid välja anda ei saa."

Ta toonitab, et Eesti seaduste mõistes on kutsika soetamine nagu asja ostmine. Ostutehingu fikseerimiseks tuleb kindlasti vormistada ostuleping, mis tuleks enne allkirjastamist süvenenult ja rahulikult läbi lugeda. Eesti Kennelliidu poolt on välja töötatud ka standardlepingu vorm, kus on sees nii kasvataja kohustus teavitada ostjat teadaolevaist koera vigadest ja tõus esinevatest pärilikest haigustest kui ka ostja kinnitus, et ta nõustub vastu võtma sellises seisundis koera ja kohustub kasvatajat teavitama koera haigusest või muust olulisest veast.

Ostuleping on aluseks kasvataja ja koera ostja edaspidiste vaidluste lahendamiseks. Vastavalt Eesti seadustele puudub Eesti Kennelliidul õigus ja pädevus sekkuda kahe osapoole vahelistesse tsiviilvaidlustesse.

Eesti Kennelliit jagab ka soovitusi neile, kel on plaanis koera osta:

Koguda infot soovitud tõu koha (s.h tõus esinevate haiguste kohta)

Otsida infot kasvataja kohta

Otsida infot pesakonna vanemate kohta

Eesti Kennelliidul tõuregister on avalik register, kust saab vaadata infot kasvataja, kenneli, koerte terviseuuringute, näitusehinnete, eellaste ja järglaste kohta.

Eesti Kennelliidu kodulehel saab tutvuda tõustandarditega ja liikmesorganisatsioonide nimekirjas on välja toodud tõuühingud, kes omavad kõige kaasaegsemat ja pädevamat infot oma tõu/tõugude osas.

Koera ostmisel tuleb lugeda tähelepanelikult ja süvenenult läbi ostuleping ning vajadusel lisada lepingusse vajalikud tähelepanekud.

Kui koeral ilmnevad terviseprobleemid võtta ühendust veterinaari ja koera müünud kasvatajaga.