Parvoviiruse peiteaeg on viis kuni kümme päeva, kuid haigestunud loom eritab viirust roojaga ka kaks nädalat pärast tervenemist. Väga ohtlikuks muudab parvoviiruse asjaolu, et see püsib keskkonnas mitmeid kuid. Enamik desinfitseerivatest vahenditest ei suuda seda viirust hävitada ning talvekülm ei saa sellest samuti jagu.

Haigestunud kass eritab viirust uriini, rooja ja ninasekreediga. Esimesteks sümptomiteks on tavaliselt kõhulahtisus (vahel verine), oksendamine, kõrge kehatemperatuur (kasside normaalne kehatempetuur on 38-38,8), vedelikupuudus, isutus ja loidus.

Terve kass võib viirusesse nakatuda:

  • kokkupuutel haige kassi eritistega näiteks puuris, pesas, toidunõudes;
  • kokkupuutel haige kassi endaga;
  • kui viirus kandub kassiemalt lootele;
  • kassikirpude vahendusel;
  • kokkupuutel inimese saastunud käte või riietega.


Kuidas kassi kaitsta?

Parvoviirus ohustab Samberki sõnul kõige enam loomi, kelle immuunsus on puudulik. Varjupaikades ja kassiabiorganisatsioonides on haigestujateks kõige tõenäolisemalt kassipojad, kes on tulnud kolooniatest mitmekesi, enamasti ilma emata ja on viirusekandjad ning seeläbi ka põdejad, küll aga võib viirusesse nakatuda ka terve kass.

Profülaktikaks on olemas kompleksvaktsiin, mis kaitseb ka parvoviiruse eest. Vaktsineerimisega on olukord märgatavalt paranenud ja kasside immuunsus on tõepoolest tugevam, kuid päris jagu sellest haigusest ei ole saadud ja ilmselt ei saadagi, märgib Samberk.

Kõige enam ohustab viirus loomi, kelle immuunsus on puudulik.

Oluline on hoida oma kassi immuunsus tugevana. Samberk soovitab oma lemmikut regulaarselt ja korrapäraselt vaktsineerida, abiks on ka immuunsusttõstvad vitamiinipastad ja toidulisandid.

Diagnoosimiseks on võimalus teha kliinikus kiirtest, ent see ei pruugi alati tõest vastust anda. Esineb nii vale-positiivseid kui ka vale-negatiivseid vastuseid, mistõttu saadetakse testid pea alati ka Saksamaale laborisse. Vastustega läheb küll natukene aega, kuid diagnoos on kindel.

Ravi on alati sümptomaatiline ja tegutseda tuleb kiirelt. Kõige kiiremini vajab sekkumist vedelikupuudus, sest organism veeta vastu ei pea. Kass tuleb kiirelt tilguti alla panna, et ta saaks koguda jõudu ja energiat.

LOE VEEL | Mis on FI-viirus? 8 asja, mida iga kassiomanik kassiaidsist teadma peaks

Pesaleidja MTÜ jaoks on parvoviirus kõige kardetavam ja hirmutavam haigus. Viirusesse nakatunud poegi jõuab organisatsiooni hoole alla pea igal aastal, neist enamus kevadel ja suvel, sest siis on abivajavaid kassipoegi kõige rohkem. "Kohe, kui märkame, et mõnel kassipojal on mitu päeva kõht täiesti lahti, ta oksendab, on loium kui muidu, ei söö ja tal on vedelikupuudus, siis organiseerime hoolealuse kiirelt kliinikusse. Sel aastal kaotasime päris mitmeid armsaid hoolealuseid sellele viirusele - haigestujaid ja sümptomaatilise ravi saajaid oli pea nelikümmend, kuid neist kaheksa kaotasime Vikerkaarele," tõdeb Samberk.