Reeglina ei põhjusta allaneelatud võõrkeha suurt pahandust, kui see on diagnoositud piisavalt varakult. Arvatakse, et mis pääseb söögitorust edasi, see mahub ka tagantpoolt välja, aga kahjuks mitte alati. Seetõttu oleks mõistlik igasugused väikesed ja kergesti allaneelatavad asjad koerte (eriti kutsikate) suu-ulatusest kaugemal hoida. Kass on oluliselt umbusklikum ja võtab harvem midagi mittesöödavat suhu.

Mida teha, kui on teada, et koer on midagi sisse söönud?

See, kuidas tegutseda, sõltub sissesöödud asja ohtlikkusest ja neelamisest möödunud ajast. Mõningatel juhtudel oleks mõistlik koer oksendama ajada. Seda muidugi juhul, kui tegemist ei ole söövitava ja/või õli baasil aine või teravate esemetega, mis välja oksendamisel võiksid traumat veelgi suurendada. Mida kiiremini saadakse loom oksendama peale mittesöödava esemete söömist, seda tõenäolisemalt saadakse need esemed kätte. Näiteks 17-62 % võõrmaterjalidest suudetakse oksendamise teel eemaldada esimese tunni sees peale neelamist.

Võõrkehad, mida loomade seest leitud on
Foto: Tiina Toometi kliinik

Oksendama ajamisega on hiljaks jäädud, kui neelamisest on möödas neli tundi. Oksendamise esilekutsumiseks võib anda koerale 3% vesinikülihapendit 1-3 ml/kg. Soola enam ei soovitata anda, kuna naatriumi hulk looma organismis võib tõusta eluohtlikule tasemele, lisaks ei ole see ka nii efektiivne meetod. Kõige kindlam mao tühjendamise viis on muidugi spetsiaalse ravimi manustamine oksendamise esilekutsumiseks loomaarsti valvsa pilgu all või maoloputus vastava näidustuse korral, aga selleks peab koer arsti juurde jõudma.

Kui oksendama ajamine pole mõistlik või võimalik, siis tuleks koerale anda magu ja soolestikku kaitsvaid ained – kaoliini/pektiini ja sukralfaati sisaldavad preparaadid, aktiivsüsi (1-2g/kg). Koera väljaheidet peaks regulaarselt kontrollima veendumaks, kas võõrkeha on väljunud.

Vahel võib juhtuda, et võõrkeha ei liigu maost edasi, jääb sinna ringlema ja tekitab ärritust, mis võib avalduda vahelduva isutuse ja oksendamisega (raskemal juhul veriokse). Teisel juhul võib jääda pidama soolde ja tekitada seal osalise või täieliku ummistuse. Täieliku soolesulguse korral areneb kiiresti välja eluohtlik seisund: koer oksendab ägedalt, ei taha süüa ega sageli ka vett juua ning on valudes.

Koer ei pruugi valu nutmise või oigamisega väljendada. Valu väljendub tavaliselt ebanormaalses, küürus hoiakus, ta otsib sageli uut asendit, eelistab rohkem lamamist külmal põrandal, kõht võib olla pinges ja palpeerimisel valulik. Sellisel juhul tuleb viivitamatult pöörduda arsti poole.

Dr Ingrid Hang eemaldamas endoskoobiga võõrkeha koera maost
Foto: Tiina Toometi kliinik

Soolesulguse kahtluse korral tehakse tavaliselt ultraheliuuring ja/või röntgenpilt vähemalt kahes vaates ja kui sealt midagi ei selgu, siis röntgenpilt kontrastainega. Paljud sissesöödud esemed on röntgenpildil kudedega sama kontrastsusega ja seetõttu ei pruugi tavaline natiivpilt piisavalt informatiivne olla. Kontrastainega pilt näitab kontrastaine liikumist sooles ja selle põhjal saab välja selgitada, kus sooleosas ummistus aset leiab.

Võõrkeha söögitorus
Foto: Tiina Toometi kliinik

Kui sooleummistuse diagnoos leiab kinnitust, siis on enamasti vaja kiiret operatiivset vahelesekkumist. Söögitorus, maos ja peensoole algusosas leiduvaid sobiva suurusega võõrkehi saab eemaldada ka endoskoobiga. Endoskopeerimine toimub üldanesteesias nagu kõhuõõne operatsioongi, aga on oluliselt vähem traumeeriv. Lisaks võimaldab endoskopeerimine ilma kõhuõõnt avamata kontrollida söögitoru, mao ja soolestiku seisukorda seespoolt, võtta koeproove edasisteks uuringuteks ning palju muudki.